ENDEL KRAAV

1927–2024

Koostanud ja kirja pannud Maie Ambre ja Inger Kraav.

I OSA

Suve hakul, 15. juunil oli Nõo kirik tulvil täis rahvast, kellest enamikku ühendas Nõo kool. Selles koolis õppinud või õpetanud inimesed olid tulnud koos lahkunu omaste, sugulaste, sõprade ja naabritega ära saatma õpetaja Endel Kraavi, kes õpetas Nõo koolis vene keelt 1960. aastast alates poole sajandi jooksul.

Endel on tunnistanud, et ülikooli astudes ei tahtnud ta saada õpetajaks, vaid kirjanikuks. Ta oli aastaid teinud ajalehtedele kaastööd ja lootis Eesti venekeelse ajalehe toimetuses koha saada. Talle meeldis kirjutada ja näis, et ta kirjutusi meeleldi loeti. Viimasel hetkel tuli aga välja, et ajalehte tööle saamiseks tuleks tal astuda kommunistlikku parteisse. Seda teha ta ei tahtnud ja nii saigi temast 33-aastasena Nõo kooli vene keele ja kirjanduse õpetaja. Kirjutamist ta siiski jätkas ka õpetajana, avaldades peale artiklite (hilisemas elus rohkem pedagoogilistel teemadel ja keeleõppe metoodikast) ka kaks raamatut, mõlemad ta enda elust — „Lugusid Nõo koolist. Pool sajandit õpetajana" (Tartu, 2017) ja „Lapsena külmal maal" (Tartu, 2022). Järgnevas kasutamegi allikatena neid raamatuid.

 

Endel Kraav sündis 17. novembril 1927 ja kasvas esimesed eluaastad eesti külas, talus, mille ta vanaisa oli oma pere jaoks rajanud Peipsi-tagusesse metsa ajal, mil see maa oli nagu Eestigi tsaari-Venemaa osa. Kui Eesti sai iseseisvaks, jäi kogu küla teisele poole piiri, Venemaale.

Endel sai oma kodutalus kasvada ainult esimesed kolm eluaastat. Hästi peetud talu tõttu kuulutati vanaisa ja ta järeltulijad kulakuiks. 1931. aastal, kui Endel oli 3-aastane, rebiti pere (sinna kuulusid siis isa, ema ja kaks vanemat õde) lahti igasugusest normaalsusest ja viidi kaugele külmale maale — Koola poolsaarele, Hibiini mägedesse, Hibinogorskisse, linna, mis hiljem ümber nimetati Kirovskiks. Küüditatute teekond põhja võttis kaubarongiga pool aastat. Kummaline oli küüditatute elus nii siis kui ka edaspidi see, et nad pidid ise endale söögi hankima, kust ja kuidas, ei huvitanud kedagi. Nälgiti teel külmale maale ja nälgiti kohalejõudnuna — ajutistki tööd leida oli väga raske, pikema-aegsest töökohast rääkimata.

Sellest alates kuulsid Kraavi lapsed eesti keelt ainult oma vanemailt ja sedagi üha harvem. Ohutum oli koduski kasutada vene keelt. Vene keelt rääkisid naabrid ja kui tuli aeg kooli minna, siis muidugi õpetajad ja klassikaaslased, rahvusest olenemata.

Üheksa aastat elas pere Kirovskis. Ühiste jõupingutustega suudeti kuidagi toime tulla, ehkki isa ikka aeg-ajalt ülekuulamisele viidi — nõukogude valitsus kahtlustas, et tegemist on Eesti spiooniga Venemaal, ja püüdis üha jõhkramate meetoditega sundida teda süüdistust tõeks tunnistama.

Vaesuse ja küüditatuid tabava pideva ebaõigluse peale vaatamata sai Endel kasvada peres, kus valitses soojus, vastastikune toetus ja armastus. Koos töötati, tegutseti, otsiti ja leiti lahendusi kõige raskematelgi hetkedel, kasutades ära iga võimalust, et luua olemasolevais tingimusis parim võimalik kodu. Toidumure lahenduseks hangiti kevadeti kitsi ja siga, nende toitmiseks vajaliku heina kandsid lapsed peaaegu et kõrshaaval teepervedelt kokku, kuivatasid ja valvasid.

Kirovskis läks Endel ka kooli ja lõpetas seal edukalt esimesed viis klassi.

6. klassi pidi ta aga minema hoopis uues kohas.

 

Uude kohta, teine küüditamine

Valitsusele näis nimelt — õhkkonda mõjutas Euroopas juba alanud sõda — et „kahtlased inimesed" tuleb riigipiirist kaugemale viia. Uus küüditamiste laine puudutas tuhandeid, isegi miljoneid inimesi. Kord küüditatute suhtes oldi eriti umbusklikud — paljud said käsu asjad kokku pakkida ja raudteejaama minna. Sealt pidi rong nad viima, kuhu vaja — kohta ega suundagi ei peetud vajalikuks neile teada anda — kaasas vaid need asjad, mis nad kanda jõudsid.

Endli isa oli sellal taas vangi viidud, neljandat korda, ja seekord lõplikult. Viimase vangistuse eel ütles isa pojale, et ei jõua enam ülekuulamisi taluda ja võtab järgmisel korral omaks kõik, milles teda süüdistatakse, see tähendas, et ta tunnistab end Eesti spiooniks Venemaal — saagu siis, mis saab. Sai see, et ta viidi vangist sunnitööle. Seal suri ta paar aastat hiljem, nii et Endel teda enam ei näinudki, mäletas ja hindas aga seda enam — nii isa, isa õpetusi kui ka eeskuju.

Pere vanim tütar oli 7-klassilise kooli lõpetanud ja läks ohtu aimates perest kaugemale elama, varjates oma päritolu. Ema kahe lapse, Endli ja temast kaks aastat vanema õega, kuulusid taas küüditamisele.

Endel ise kirjutas sellest nii: „Meid viidi kuhugi — teadmata kuhu, ikka loomavagunis. Tundus, et kiiret ei olnud. Rong liikus tasapisi lõuna poole, seistes sageli pikka aega varuteel.

Sel moel veeti Koola poolsaarelt välja kõik nn muulased — eestlased, lätlased, leedukad, sakslased, soomlased. Seal ei tohtinud me enam elada, minema saadeti kõik, nii senised väljasaadetud kui ka nii-öelda vabad inimesed. Rong liikus läbi metsade ja niitude, jättes selja taha jaamad, jõed, järved, asulad ja linnad, küüditatavatele teadmata sihtmärgi suunas."

Rong sõitis nädalaid. Seni vabad olnud inimesed tohtisid lõpuks oma teed minna, küüditatavaid viidi aga aina edasi ja edasi. Rongisõit lõppes sel korral Äänisjärve (Oneega) kaldal. Ei teatud, kui pikalt seal peatutakse — iga hetk võis tulla korraldus taas edasi liikuda, teadmata, kuhu ja kui kauaks. Kirovskist kaasatoodust oli raske leida veel midagi müümiseks, et mitte nälga surra — kõik vähegi kõlbulik oli juba müüdud. Kohas, kuhu küüditatud viidi, tuli neil ise endale leida elu- ja tööpaigad. Paljudes kohtades oli keelatud küüditatuid tööle võtta. Sealt lahkumine kuhugi, kus töö ja leib oleks olnud kättesaadav, oli keelatud. Keegi ei teadnud, kui kaua kuskil elada lastakse, ikka ja jälle tuli käsk etteantud sõidukisse (rongi või laeva) astuda ja minna.

Järgnevad aastad elatigi nii. Tuli minna, kui kästi, teadmata, kuhu või kui kauaks, elus püsimine oli igaühe oma mure. Veidi pikem peatus oli Soivani linnas, seal õnnestus lastel taas ka koolis käia, mitte aga emal püsivat tööd leida. Viimase raha eest osteti lastele õpikud. Endel, kes läks seal 6. klassi, muretses, et talveks pole toitu. Ema käis päevade kaupa otsimas ükskõik millist tööd, aga tuli ikka tühjade kätega koju. Endel kirjutab oma raamatus sellest nii (lk 189–193): „Kujutlus algavast õppeaastast oli ebaselge, aga talv ei olnud enam kaugel. Emal ei olnud enam tööd ega raha. Ma tundsin, et pean midagi välja mõtlema, et päästa pere ähvardavast nälgimisest.

Kartulid! Kartulivõtt oli lõpetatud, majandi põllud tühjad. Aga kindlasti pidi maa sees olema veel kartuleid, vähe, üksikuid — aga neid pidi olema mulla sisse jäänud. Tuleb need kokku korjata ja koju tuua, siis ei pea me päriselt nälgima. Kui saaks mõne kotitäie, no kolm kotti — sellest vast aitaks. Miks peaks kartulid maa sees mädanema, kui nad võivad meid nälgimisest päästa?"

Nii käis 12-aastane poiss iga päev pärast kooli omatehtud kõplaga põllule jäänud kartuleid korjamas ja tagas perele toidu aastavahetuseni. Et aga muud sööki polnud, said kartulid siis otsa, perel polnud raha ega tööd — nälg oli käes.

Õnneks just siis, kui häda kõige suurem, leidus siiski häid inimesi neid aitamaks. Emale leiti töö kooliteenijana veidi kaugemal asuvas suuremas linnas, Medvežjegorskis ehk Karulinnas. Kahest lapsest ühele — see oli noorem, Endel, lubati sealses koolis isegi tasuta koolitoitu.

Endel jutustab (lk 215): „Läksin kokkade juurde ja küsisin, kas võin viia oma söögi koju. Nad vastasid sõbralikult: „Miks mitte, too mannerg ja vii oma söök koju, siis saate mõlemad õega söönuks."

Kõigis neis lapsepõlvelugudes hakkab aimuma tulevane Endel Kraav. Õpihimuline. Leidlik ja visa. Sõbralik ja abivalmis, kohusetundlik kooliasjus, samas jälgib teraselt maailma enda ümber ja tunneb end vastutavana. Püüdmata oma elu kergemaks teha, otsib ja juurdleb ta, mis oleks õigeim valik.

Endel jätkab oma lugu: „Elu on nii raske, et näib: enam raskemaks minna ei saa."

Tuleb välja, et saab ikka küll. 1941. aasta kevadel selgus, et ema pisikese palgaga kolmele inimesele kõike hädavajalikku muretseda võimalik ei ole. Ema proovis veenda tütart suveks sööklasse koristajaks minema, aga õde Paula keeldus, häbenedes eakaaslasi.

Endel meenutab (lk 220): „Sain emast aru… Me pidime saama iga päev süüa, pidime ostma endale riideid — selleks kõigeks oli tarvis raha. Sain aga ka Paulast aru. Kui tal on häbi, siis on arusaadav, et ta ei taha minna — olime väljasaadetuina varemgi pidanud häbi tundma, see oli meile tuttav tunne.

Läksin ema juurde ja ütlesin talle: „Ema, mina lähen tööle!""

Endel oli tollal 13-aastane ja päris lühike. Tema harda palve peale võeti ta ehitusele tööle ja ta õppis lukksepaks. Sõda algas juunis. Õppetööd sõja ajal koolis enam ei toimunud. Paljud põgenesid, aga Endli perekond jäi linna edasi ja Endel sai edasi tööl käia.

Oma esimese palga sai ta päev enne sõja algust ja töötas sealt alates peaaegu pidevalt, katkestades töö vaid ajuti, kui pääses õpinguid jätkama.

Üks mälestus Endlilt ta esimesest tööaastast: „Ehitusplatsil oli keevitusagregaat, mis tuli maha laadida, ja keegi töölistest hõikas: „Mis sa seal seisad, tule aga tule appi!". Ma läksingi, aga ei jõudnud veel panna kättki agregaadi külge, kui selle all olnud pruss raksatas pooleks ja keevitusagregaat, mis kaalus pool tonni, kukkus minu peale, mattes mind enda alla. Ma ei kuulnud enam midagi, ei näinud midagi. Ärkasin suur kisa peale: rooma välja, rooma välja! Töölised olid suutnud agregaati ainult ühest küljest veidi tõsta. Selle napi prao kaudu pidin kiiresti välja roomama. Hakkasin roomama, vasem jalg lohises kaasa, mulle allumata. Sain aru, et see on murdunud. … Mind tõsteti kohe auto kasti ja sõidutati haiglasse.

Rinne lähenes iga päevaga, aga mina olin pikali voodis."

Jalg pandi kipsi.

„Arst rullis märjad kipsisidemed ümber mu keha ja jala, ise pomisedes: „Oleks pidanud sinu jala röntgenis üle vaatama, aga ise näed — aega ju ei ole. Loodan, et saan luu otsad õigesti kokku pandud." Samal ajal oli väljast kuulda lennukimüra, algavat pommitamist ja õhukaitsekahureid. Kuulsime ka plahvatusi. Arst aga tegi oma tööd, pomisedes kogu aeg: „Saagu mis saab, saagu mis saab..." Pärast operatsiooni olin mõned päevad haiglas, siis sõidutati mind koju."

Järgmisel päeval lahkusid linnast viimased rongid. Ära viidi ka kipsis jalaga Endel, tema ema ja õde. Sõit kestis päevi, vahepeal rongi pommitati.

Rong koosnes taas loomavagunitest, ainult et valvureid ei olnud ja inimesed ronisid nendesse oma vabal tahtel ja olid rõõmsad, et saavad sõja eest põgeneda.

Endel: „Põgeneda ja võib-olla ellu jääda. Tänu jumalale jäime kõik ellu, sest see oli Soome lennuk. Mehed rongis arutasid: soomlane nägi, et rongis ei ole sõdureid, ja näitas meile, et laste, naiste ja vanakestega ta ei sõdi."

Mõne päeva pärast jõudis rong Obozerskisse ja seal pääses Endel kohalikku haiglasse. Pärast lühikest ravi lasti tal karkude toel haiglast välja minna, ta pere oli samas linnas ühte barakki majutatud. Ja mõne päeva pärast sai ta kargu asendada kepiga, haiguspuhkus lõpetati ja ta pidi minema taas tööle. Nii töötas ta aasta aega plekksepana. Järgmisel aastal pääses Endel taas kooli.

Endel lõpetab oma lapsepõlveloo: „Oli aasta 1943. Lõpetasin kooli heade tulemustega ja jätkasin tööd ehitusel. Jäime emaga kahekesi. Tüdrukud olid läinud. Isa käest enam kirju ei tulnud. Kirjutasime, aga vastust ei saanud."

Endel otsustas edasi õppida ühes raudteetehnikumis. Ülemus hoiatas teda, et koolist võidakse ta sõjaväkke võtta, aga Endel ei tahtnud teda uskuda. Soovimata aastat kaotada, andis ta avalduse sisse ja lootis, et õpilasi sõjaväkke ei võeta — oli ta ju alles 16-aastane.

Ühel päeval oktoobri keskel tuli aga kooli sekretär ja ulatas talle sõjakomissariaadi kutse.

Endel läks kohale ja ütles, et ta ei ole veel 17-aastane ja et 16-aastaseid ju sõjaväkke ei võeta.

„Major vaatas mind kurjalt ja käratas „Varsti oled seitseteist!"

Veel vihasemaks sai ta siis, kui söandasin öelda, et olen kulakute ja väljasaadetute poeg ja minu isa on spioneerimise eest laagris. Ütlesin, et vaevalt ma sellise taustaga armeesse kõlban. Major katkestas mu jutu, hüppas vihaselt püsti ja sosistas poole häälega, et ma lähen sõjaväkke ja ta tagab, et lähen otse rindele. Poolas käisid parajasti lahingud. „Lähed ja tõestad, et sa ei ole meie vaenlane!"

Polnud parata, läksin."

Kuus aastat ja neli kuud kestis Endli sõjaväeteenistus — ehkki ta oli alustanud oma sõjaväeteenistust nooremana, vabaks lasti ta siiski alles kuue aasta pärast ja sedagi seoses langevarjuhüppel saadud traumaga.

Sõjaväest vabanenuna pääses Endel lõpuks Eestisse, kus ema ja õed teda juba ootasid.

JÄRG
 

Endel Kraav õpetajana

Suve algul lahkus meie hulgast Endel Kraav, keda paljud Nõo inimesed mäletavad iseenda või oma laste õpetajana. Kooli ei tulnud ta nii noorena kui praegused kõrgkooli lõpetajad, vaid 33-aastasena juuksed juba meelekohtadelt hallid.

Endli keerulisist lapsepõlve- ja noorusaastatest oli juttu eelmises lehes – 3-aastasena polaarjoone taha küüditatuna venekeelses keskkonnas elanud, 13-ndast eluaastast lukksepana töötanud, et iseennast, ema ja õde elus hoida, 16-aastasena mobiliseeritud, kuna sõda käis ja sõdureid oli vaja. Selleks ajaks oli ta jõudnud lõpetada vaid põhikooli. Rindele teda ei jõutud saata, sõda oli juba lõppemas, aga vabaks ka ei lastud.

Üle kuue aasta oli Endel sõjaväes, venekeelses keskkonnas, kus kaaslased ei suutnud ta eesnimegi hääldada. Küsisid siis isanime ja tegid isa nimest Voldemarist Volodja – nii teda siis kutsutigi järgmised kuus aastat. Eesti keelt sai ta kasutada vaid kirjades omastele. Need kirjad ja lapsepõlves kuuldud lood Eestist tugevdasid tahet pääseda kunagi ka ise Eestisse, ehkki senise elukogemuse põhjal polnud ta oma soovil olnud mingit tähtsust – küüditatud pere olid elanud alati vaid seal, kus kästi.

Igatsus Eestisse pääseda siiski täitus, ehkki hoopis teisiti, kui ta oli kujutlenud. Endel kuulis, et nende väeosast võetakse langevarjureiks koolitatavaid ja et koolitus toimub Eestis. Tegelikult kartis Endel kõrgust, aga soov Eestisse pääseda oli nii suur, et kui vastavas komisjonis kaaluti ta sobivust langevarjuriks ja küsiti ka tema enda soovi, siis kinnitas ta end just seda tahtvatki.

Nii sai temast siis langevarjur ja ta pääses Eestisse, ehkki vene sõdurina. Hüppetreeningud ja sõjaväe rutiin ei võimaldanud tal muidugi kuigivõrd Eestit näha, aga kui õnnestus vaba aega saada, kõndis ta ringi ja sattus mõnigi kord kohalike eestlastega vestlema – ja mitte vaid vestlema, mitmete kohalikega said nad tuttavaiks ja isegi sõpradeks. Kaasa aitas ta tahe ja püüdlikkus ununema kippuvat eesti keelt kasutades.

Nii oli ta kord uurinud teeäärseid põõsaid, lootes, et seal kasvab pähkleid – oma lapsepõlves tal ei olnud õnnestunud näha, mismoodi või millise taime küljes pähklid kasvavad. Lähedase maja peremees küsis, mida ta otsib. Endel üritas õiget sõna meenutada ja ütles peremehe üllatuseks: „Herneid!"

Jutt pääses jooksma, peremees kuulas sõduri vaevalist eesti keelt – ja alguse sai esimene tutvus Eesti perega. Suhe jäi kestma aastakümneteks ja kui Endli ema ja õed Eestisse pääsesid, võttis see pere neidki rõõmuga vastu. Selles seigas ilmneb üks Endli põhiomadusi, tema tugev külg – ta oli hea suhtleja. Mitte osav sõnu seadma, vaid vahetult, tingimusteta sõbralik. Kogu oma keerulise elu järel ei olnud ta kibestunud, polnud kartlik ega kuri, vaid lähenes võõrastele positiivse uudishimuga, rõõmustas uute tutvuste üle ja eeldas sama suhtumist teisteltki.

Elu esimese kolmandiku venekeelses keskkonnas veetnuna oli Endli eesti keel sõjaväest pääsedes vilets. See paranes märgatavalt, aga esialgu tugev, hiljem kergem vene aktsent jäi. Mõnigi eestlane (kindlasti ka õpilased) võis temaga tutvudes vigast eesti keelt puudusena tajuda, aga see kerge võõristus läks tavaliselt ruttu üle – teda paremini tundma õppides tajusid inimesed teda avatud, heatahtliku, igati vastutuleliku inimesena, mida ta tegelikult just oligi.

Kui Endel esimest korda Nõkku tuli, käis õppetöö vanas koolimajas, praeguse koolimaja vana osa alles ehitati, samal ajal ehitati ka õpetajatele mõeldud elumaja. Esimesed muljed ei olnud just meeliülendavad, eriti kuna väljavaade õpetajana tööle asuda oli vastumeelne.

Endel ise meenutab oma mõtteid Nõkku tulles: „Kõle ja tühi koht, üksikud majad siin-seal. Nõos pole ei järve ega mände! Sealsamas, otse rajatava pargi kõrval, ongi minu poolt otsitav koolimaja, piklik kahekorruseline puitehitis. Mitte midagi hiilgavat… Kooli vastas paremal tall, vasemal puukuur ja veel kaugemal õpilaste katselapid ja suur õunapuuaed. Kõik!"

Direktor Kaljo Aigro võttis aga uue õpetaja rõõmuga vastu, korteri sai ta just ehitatavasse õpetajatele mõeldud elumajja, kus ta elas algul üksi, hiljem koos oma perega kuni elu lõpuni. Seal kasvasid ka ta kolm last, kellele Nõost sai turvaline lapsepõlvemaa ja kes kõik alustasid õpinguid Nõo koolis.

Selgus ka, et majaelanikud, kaheksa õpetajaile ehitatud korterite elanikud, sobisid hästi kokku, moodustades üksmeelse, paljus ühiste huvidega rühma. Maja kaheksa korterit oli ühistegevuseks just paras – keegi ei jäänud kõrvale, kui otsustati jaanituld teha või naistepäevaks kõigi korterite meeste ühistööna maja kõrvale teise korruse akendeni ulatuv lumememm ehitada. Riho Rosin, noor õppealajuhataja, oli ettevõtlik ideede generaator, Lellepite pere pakkus ühistel üritustel muusikat – ja üheskoos tähistati esialgu kõigi perede tähtpäevi. Ühistegevus tipnes ühise saunaehitamisega maja keldrisse pesuköögiks planeeritud ruumides.

Etteruttavalt võib öelda, et möödunud aastakümnete elanikest elab nüüd seal vaid murdosake, enamuses kortereis on uued elanikud. Hiljuti oli veel kahes korteris esialgseid elanikke, nüüd, pärast Endli lahkumist vaid ühes. Majaelanikud tegutsevad aga ikka üheskoos, toetavad ja aitavad üksteist ning hoolitsevad koos maja ja seda ümbritseva roheala eest. Üheskoos saadeti viimasele teekonnale ka Endel – maja vanim elanik.

Endel sai tookord maja viimase vaba korteri. Ta tutvus naabrite, kolleegide ja õpilastega, käis oma tulevase klassiga kolhoosi kartuleid võtmas ja tegi kõike, mis sellal õpetajailt nõuti. Hoogsalt kasvavas koolis andis ta oma esimesed tunnid ja katsetas ülikoolis õpitud tarkusi vene keele õpetamisel.

Endel jätkab: „Mis seal salata? Ma ei olnud rahul sellega, mis ma tegin ja kuidas tegin. Tajusin, et midagi tähtsat minu töös on puudu, midagi teen lausa valesti. Aga mida? Hakkasin seda tunnetama mitte kohe, mitte päevapealt, vaid pikkamisi. Siis kui see oli juba reaalselt hoomatav ja piinav, pidin midagi konkreetset ette võtma. Ja ma tegin seda. Ma tirisin oma koju hunniku pedagoogilist kirjandust – raamatuid, ajakirju. Sageli oli nii, et küla magas juba ammu, aknad olid kõikjal pimedad, mina aga istusin ja lugesin. Leidsin terakese tarkust mõnest raamatust, terakese suvalisest artiklist, aga kõigest sellest näis olevat veel vähe. Soovitused tundusid olevat pigem kosmeetilist laadi, mina aga tahtsin leida midagi sellist, mis teeks minu tunnid efektiivsemaks ja õpilastele kasulikumaks. Ja siis ükskord mul vedas, leidsin selle, mida olin nii kaua otsinud. Ma ei mäleta, kas läks neile otsinguteele kuu, kaks või rohkem."

Loetud artikkel, üks pedagoog Enn Koemetsa uurimusi, andis kätte võtme, kuidas tundide efektiivsust suurendada, sealt edasi tegutses noor õpetaja juba ise. „Ma ei ütle, et kõik probleemid oleksid paugupealt lahendatud saanud, kindlasti mitte. Neid tekib õpetajal tema töös kogu aeg, kerkib esile nagu seeni sügiseses metsas. Ja siis algavad jälle otsingud, kuidas ja mis teha, et saavutada edu. Nii algaski minu õpetajatöö Nõo keskkoolis, raske ja mõnikord kurnav, aga üllatavalt sageli põnev ja rõõmustav."

Rahulolu õpetajatööga pakkus Endlile klassijuhatajatöö – õigupoolest klass, mille juhatajaks ta kohe koolitöö alguses sai ja – olgu etteruttavalt öeldud – mida ta juhatas V-XI klassi jooksul, olles klassijuhataja keskastmest alates keskkooli lõpuni. Selle klassiga sai ta oma esimesed klassijuhatajatöö kogemused ja tundub, et just see klass muutis otsustavalt ta seni kõhklevat suhtumist õpetajatöösse. Tänu sellele töötas ta õpetajana pensionieani ja veel kümmekond aastat pärast seda. Suhe nende esimeste õpilastega ulatus aga veelgi kaugemasse tulevikku – kui Endli 90 a sünnipäeval korraldas klass toreda kokkutuleku, kuhu õpetaja kohale meelitati igasuguse ettevalmistuseta. Jalutuskäigult viidi ta lihtsalt Nõo sööklasse, kus toredasti kaetud laua taga ootas teda peaaegu terve ta kunagine klass. Meenutati-jutustati mälestusi koosveedetud aastaist ja mõnigi tolleaegne tegu sai läbiarutatuna hoopis uue tähenduse ja tähtsuse.

Endli kohanemist kooliga soodustas nendel aastatel toimuv kooli areng. Direktori usk, et Nõo koolil on kindlad eeldused saada parimaks kooliks, mõjutas kogu kooliperet. Põhikoolist sai keskkool, ehitati uus koolimaja, tuli uusi õpetajaid, kellega kogemusi jagada. Eestis olid avatud esimesed süvaõpetusega klassid, võõrkeele ja kunstikallakuga. Nõo kool kuulutas välja vastuvõtu matemaatika ja füüsika eriklassidesse teisena Eestis, kohe Tartu I keskkooli ehk praeguse Treffneri gümnaasium järel. Soovijaid tuli üle Eesti, konkurss oli suur, mitu õpilast ühele kohale, vastuvõtul sai õpilasi valida. Suured klassid ja võimekate õpilaste ülekaal klassis nõudis õpetajailt uut lähenemist õppureile ja oma ainele. Eks juhtus küll, et mõni vana õpetaja meenutas nostalgiliselt vana väikest kooli ja oleks eelistanud õpetada oma vanal, sisseharjunud viisil väikestes süvaõppeta klassides. Kooli üldist hoogu ja arengust tulenevat rõõmu see siiski ei vähendanud.

Kooli suurenedes suurenes õpetajate hulk ja ilmselt tõusis ka õpetuse tase. Kalju Aigrol oli kombeks öelda, et tema kui direktori põhiülesanne on leida hea õpetaja ja et selleks peab ta nägema „kolm meetrit maa alla", et hinnata tööle võetavate tugevaid ja nõrku külgi. Tal õnnestuski kooli saada aina enam tugevaid õpetajaid, eriti reaalainete õpetamiseks. Nõudmised õpetajaile olid kõrged, sest suur osa õpilasi tuli kaugemalt ja elas kooli ühiselamus – vaja oli mitte ainult oskust anda hästi edasi oma ainet, vaid ka oskust vajadusel toetada või pidurdada õpilasi, kes pidid toime tulema kõige uuega koolis ja väljaspool kooli, oma isiklikus elus ja inimsuhetes.

Õpetajate koormust suurendas vajadus tegelda vahemehena õpilaste ja tolleaegsete reeglite täitmist nõudvate ametnikega. Süvaklassid olid Eestile omased, Venemaal neid sellisel kujul ei olnud ja nii kahtlustati, et äkki toimub süvaõppega koolides mingi eliidi eelistamine. Kontrolle tuli vähemalt esialgu neisse koolidesse sagedamini, tuli ka Venemaalt, nii et Endlil oli ridamisi mälestusi nende visiitidest Nõo kooli.

 

See oli aeg, mil Nõukogude Liit, teostas venestuspoliitikat, ja seega tähtsustati ja kontrolliti peale õpilaste meelsuse erilise hoolega ka vene keele õpetamist. Mõnigi kord tuli Endlil oma õpetusviisi ja õpilasi kontrollide ees kaitsta ja õigustada, nii näiteks Moskvast saabunud ülemustele, kelle arvates lapsed pidanuks juba kodudes vene keele või vähemalt selle alged kätte saama. Vene kodukeelega õpilastele keele õpetamine oleks teadagi nõudnud hoopis teistsugust metoodikat. Ametnik oli siiralt üllatunud ja suisa nördinud, kui Endel seletas, et laste kodudes ei räägitagi vene keelt.

Veel raskem oli toime tulla juhtudel, kui õpilaste käitumises ilmnes märke niinimetatud ideelise kasvatuse puudujääkidest, näiteks kui õpilased tõid jõulupühadeks klassi kuuse ja küünlaid või olid kirjutanud oma koolipingile mingi vene- või nõukogudevastase märkuse. Selliseid juhtumeid oli, Endel jutustab oma raamatus kokkupõrkest Tallinnast tulnud tulihingelise kommunistiga, kes avastas koolipingilt kirjutise „Vankad, minge minema!"

Sellistel juhtudel ei aidanud ühe õpetaja tegevusest, aga õnneks kooli direktor ja põhiosa õpetajaid olid üksmeelselt valmis oma kooli eest seisma. Eks see oli muidugi keeruline – et õpilasi kaitsta, tuli mõnigi kord ennetada kõrgemaist instantsidest tulevaid rünnakuid ja karistusi. Endli positiivsetes koolimälestustes ongi oluline koht sel õpetajate ühistundel ja -rindel, millega kooli ja õpilasi toetati, hoiti ja kaitsti.

Endlile tõid järgnevad aastad aina rohkem rõõmustavat – tänu tööle, tänu pühendumisele. Pidevalt uusi meetodeid ja võtteid välja mõeldes ja katsetades töötas ta ajapikku välja oma, oma ainele ja õpilastele sobivaima metoodika. Arvuteid koolides-kodudes veel ei olnud, niisiis pidi kõik oma väljamõeldud vahendid tegema ise – kastide kaupa õpilastele tunnis kätte jagatavaid harjutusi ja ülesandeid. Kogemusi korjus, tuli tahtmine neid teistelegi jagada, ja Endel saatis artikleid oma õnnestunud võtetest ja kogemustest keele õpetamisel ajakirjadele Eestis ja kaugemalgi. Õpilased näisid tajuvat ta heatahtlikku nõudlikkust ja ta tuli nendega hästi toime.

Oma esimese klassiga sai ta eriti lähedaseks, kui korraldas neile tavapärase kevadise ekskursiooni asemel V klassis jalgsimatka. Õpilased ja nende vanemad suhtusid algul mõttesse kahtlevalt, aga lasksid end õpetaja entusiasmist kaasa tõmmata. Endel läks üksi klassitäie lastega jalgsi Võrtsjärve äärde, seljakotid seljas, ja jäi nendega sinna mitmeks päevaks telklaagrisse. Nad tegi lõkke, keetsid koos süüa, ujusid, püüdsid kala. Järgmistel aastatel, kui tuli juttu võimalikust ekskursioonist, keeldusid õpilased sellest üksmeelselt – kõik eelistasid matka.

Hiljem meenutas Endel neid käike ambivalentsete tunnetega – ühelt poolt oli väga vahva, õpilastega tekkis märksa parem kontakt kui koolimaja seinte vahel, uusi teadmisi ja oskusi said nii õpilased kui ka õpetaja. Kogenud õpetajana mõtiskledes nägi ta oma algaastate töös siiski ka vigu.

„Raskusi ja ebameeldivusi tuleb ikka ette, sellega peab harjuma, aga peab oskama ette näha, mis võib juhtuda. Praegu mõtlen õudusega, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui õpetaja on lastega üksi metsas, igasuguste sidevahenditeta.1963. a. mitte ainult et polnud mobiile, - neid lihtsalt ei olnud veel olemas, vaid isegi tavalist lauatelefoni ei õnnestunud suuremal osal peredest saada."

Põhiline töö toimus siiski koolis. Keeledidaktika ja metoodika alased teadmised ja oskused suurenesid, kasvas ka Endli enesekindlus. Õppetöö ei muutunud siiski kunagi üksluiseks, mehhaaniliseks teadmiste edastamiseks, lisandusid uued klassid, uued õpilased – ja uued kogemused.

Endel meenutab seda aega: „Hakkasin mõtlema, kas õpetajatel üldse võivad olla oma lemmikud. On öeldud, et parem mitte – kõigisse tuleb suhtuda ühtemoodi, positiivselt. Arvan siiski, et päris nii see ei ole – kõigisse õpilastess ei ole võimalik ühtemoodi suhtuda – isegi siis mitte, kui suhtume kõigisse positiivselt. Negatiivsed hoiakud õpetaja pool see-eest ei ole kasulikud ühelegi õpilasele ega klassile tervikuna."

Tundub, et sellest põhimõttest lähtus Endel kogu oma õpetajaelus. Eks seda näita ka tema suhtumine raskustesse, mis tal nagu igal õpetajal vahel (eriti algul) ette tulid. Pole haruldane, et tunnist tulev õpetaja on ärritunud ja kirub klassi, kus ta just tundi on andnud: miski neid ei huvita, midagi nad ei taipa, asju selgeks ei saa, võiksid ometi õppida, aga nemad… Ei kuulnud, et õpetaja Kraav oleks kunagi süüdistanud õpilasi rumaluses ja laiskuses, küll aga süvenes ta raskuste tulles pedagoogilisse kirjandusse ja töötas järk-järgult välja oma metoodika.

Endli suhtlemis- ja keeleoskusest oli Nõo koolil kasu, kui kool vajas matemaatika ja füüsika süvaõppega klassidele uut, kaasaegset arvutit (10 aastat oli kasutatud Ural-1). Uus pidi olema Nairi 3 ja selle saamiseks hankis direktor Aigro soovituskirja ENSV Ministrite Nõukogu esimehelt A. Greenilt. Selle kirjaga saatis direktor Moskvasse reaalainete õpetaja Lembit Tartese ja vene keele õpetaja Endel Kraavi. Selgus, et saadikute valik oli õige – arvutite-alane asjatundja oli õpetaja Tartes, aga vene ametnike, nende juurde pääsemise ja nendega rääkimise kunsti tundis Endel. Tuli taotleda sissepääsu mitmete ametnike juurde, rääkida, veenda, isegi meelehead pakkuda (pudel „Vana Tallinna", mida tollal Venemaal väärtustati ja mille vastav ametnik rõõmuga vastu võttis).

Nad said selle, mida tulid otsima – Nairi-3, mis maksis 57 tolleaegse sõiduauto Žiguli hinna – ja mida Nõo kool kasutas järgmised 17 aastat.

Asjaajamistes Venemaa erinevate asutustega, mida ikka ette tuli, kasutasid õpetajadki vahel Endli abi. Seda juhtus näiteks õpilastele ekskursioonide korraldamisel – tollal oli kombeks põhikooli ekskursioonid teha Eesti erinevatesse kohtadesse, mis aitas pakkuda kõigile õpilastele võimaluse tutvuda Eesti vaatamisväärsustega alates kodule lähemaist paigust ja lõpetades Saaremaaga. Keskkooliklassid püüdsid aga pääseda Leningradi, Moskvasse ja (lõpuklass) Karpaatidesse.

Selleks pidid õpetajad ise toime tulema neis kohtades öömaja hankimise ja kultuuriprogrammidega seotud probleemidega. Kogu kirjavahetus ja telefonikõned olid loomulikult venekeelsed. Siin oli Endli abi hindamatu, tolleaegsete õpetajate mälestustes oli ta kolleegina hästi vastutulelik ja omakasupüüdmatu.

Enamasti ööbiti koolimajades (Nõukogude Liidus olid vaheajad põhiliselt ühel ja samal ajal, nii et koolides sellal õppetööd polnud, seega magati klasside või saalide põrandail, tingimused olid kooliti erinevad.) Tutvustel oli selles süsteemis suur tähtsus. Endel oli rahvusvahelistel kursustel tutvunud Moskva õpetajatega, kelle lahkel loal õnnestus Nõo rahval öömaja leida koolimajas Moskva südalinnas. Viimasel Moskva-reisil 1989. a. said Nõo kooli õpilased selles koolimajas öökorteri vaid tingimusel, et Endel Voldemarovitš isiklikult kohale tuleb. Ja Endel sõitiski õpilastega Moskvasse, kuigi see tema otsene tööülesanne polnud.

Eelmistes lugudes oli juttu õpetaja Kraavist Nõo kooli õpetajana.

Tema kui õpetaja elus oli aga veel üks huvitav ja suhteliselt haruldane töölõik. Endel kirjutab, kuidas Kalju Aigro 1974. a. suve alguses teatas, et sel suvel otsitakse sobivaid vene keele õpetajad Saksa DV-sse suvistele kursustele vene keelt õpetama, soovijad võiksid esitada oma avalduse. Endel, kartmatu ja enesekindel, nagu ta oli, oli kohe valmis minema. Soovijaid oli palju, avaldused koos elulugude ja muude paberitega saadeti Moskvasse – seal pidi otsustatama, kes neist paljudest välja valitakse. Endel osutus valituks – talle pakuti võimalust õpetada kuu aega saksa üliõpilasi, kes õpivad vene keele õpetajaks.

Moskvas selgus, et üsna paljud kutsele vastanud ja väljavalitud olid kõrgkoolide õppejõud, ainult tema oli tavakooli vene keele õpetaja. Ta saadeti õpetama tudengeid, tulevasi vene keele õpetajaid Zwickau linna. Ilmselt tuli ta hästi toime, sest kursusi korraldati ka järgnevail aastail ja tung sinna õpetama pääseda oli alati suur, teda aga lausa kutsuti uuesti tulema.. Esimesed aastad oli ta Zwickaus, siis – kolm aastat hiljem – kutsuti ta samalaadsetele kuuajalistele kursustele Schwerinis, ainult et õpetama pidi ta seal kõrgkoolide õppejõude. Schwerinis ei olnud eelmistel aastatel õppetöö hästi laabunud, oli katsetatud üht ja teist, aga asi ei tahtnud kuidagi edeneda. Zwickau kursuste korraldaja soovitas Endli saata sinna mitte ainult õpetama, vaid metoodiliseks juhiks. Nii tehtigi, Endel oli selle ja järgmisedki sügised seal metoodiku ja grupijuhi asetäitjana. Iga kord õnnestus tal kursuslastega head suhted luua ja soodne töömeeleolu saavutada.

Kui Endel poleks algaja õpetajana vaeva näinud, kirjandusest abi otsinud, erinevaid meetodeid katsetanud – ühe sõnaga, varustanud end teadmiste ja kogemustega, siis poleks ta roll Saksamaal niisugune olnud. Eestiski oli neid, kes nurisesid, et Endel on saanud nii palju aastaid välismaal õpetada, ja pakkusid end tema asemel minema. Valiku tegid aga kursuste korraldajad. Ja järgmiselgi korral, kui Saksamaal oli õpetajatele korraldatavatele täienduskursustele vaja head metoodikut, kutsuti taas Endlit, kes oli oma sobivust sellesse töhe juba tõestanud. Nii sõitis ta jälle, ikka sügiseti, enam kui kuuks ajaks.

Saksamaal käis Endel vene keele õpetamist õpetamas seitse aastat, lisaks sellele töötas ta veel ühe aasta samalaadsetel kursustel Tšehhoslovakkias. Siis ta lõpetas, keeldudes edasisist pakkumistest. Seitse aastat oli ta augustis-septembris välismaal olnud ja igatses nüüd pikka suve oma pere, aia ja mesilastega. Sellest ajast jäi tal aga komme pidada käeulatuses pisikest saksa-eesti-saksa sõnastikku ja mõnd saksakeelset raamatut – seda ta sirvis, kaotamata lootust saksa keelt päriselt selgeks saada. Saksamaa-aastail oli tal olnud kohustus kursuslastega mitte ainult tundides, vaid ka vabal ajal ikka ainult vene keelt rääkida, nii et ta enda saksa keele oskusel polnud mingit tähtsust.

Aastad läksid, Endel oli juba eakas õpetaja. Üllatusi pakkus koolielu aga veel temalegi.

Üks selline tore lugu on kirjas ka ta raamatus: „Oli järjekordne õppeaasta lõpp. Olin minagi lõunani koolis – minu klass ju lõpetas! Kui ma aga koju jõudsin ja tuppa astusin, jäin suurest vapustusest sambana seisma: meie toas oli väike valge kitsetall… Minu noorim tütar kallistas parasjagu kitsekest ja hõikas mulle: „Isa, sinu klass kinkis sulle kitsekese!"

Elasime teisel korrusel, aga ootamatult oli ukse tagant kostnud määgimist. Kitseke oli olnud kaelarihma pidi pööninguredeli külge seotud, kaelas uhke punane lehv ja sealsamas ilus kaart, kuhu oli kirjutatud: "Kallis õpetaja, me täname teid selle eest, et teie olite meie klassi juhataja!".

Idee oma õpetajale kits kinkida oli õpilastele andnud tema enda jutustus aastaist, kus küüditatud inimesed polaarjoone taga elades kasvatasid kitsi. Küllap oli ta õpilastele edasi andnud mõtte, mille ta oma raamatus „Lapsena külmal maal" tunderõhuga on välja öelnud: „Kui oleksin skulptor, teeksin graniidist suure kitse kuju ja paigutaksin ta kuhugi kõrgele kohale. See vähenõudlik loomake aitas rasketel aegadel ellu jääda tuhandetel peredel."

Kraavi perre kuulus sel ajal väike must puudel. Sel suvel harjusid aga naabrid nägema hallipäist õpetajat, kes kõndis maja ümbruses, mesilas või peenarde vahel, saatjaks väike must puudel ja sama suur valge kitsetall.

Endel töötas koolis kõrge vanaduseni, ka pensionärina läks ta meelsasti mõnd vene keele õpetajat asendama, kui koolis selleks vajadus tekkis. Ka siis, kui ta enam tunde ei andnud, oli ta kooli elust endiselt huvitatud.

Endel lahkus 2024 suve alguses 96-aastasena, ja pensionilgi jõudis ta olla ligi veerand sajandit. Praegused Nõo gümnaasiumi õpilased ja nooremad õpetajadki polnud veel sündinud, kui Endel koolis töötas. Tema jälgis aga kooli kõrval elades koolielu arenemist huviga kõik need aastad. Viimased aastad, kui jõudu vähem, istus ta oma jalutuskäikudel sageli pargipingil, ja tundis alati suurt rõõmu, kui nägi koolilapsi ja nende tegutsemist. Ehkki esialgu natuke vastu tahtmist õpetajaks sattunud, jäi ta hinges õpetajaks elu lõpuni.