Nõo vallas, Elva lähedal Variku talus H. Prosti Põllutöömasinate muuseumi pidav Heino Prost saab 17. mail 90-aastaseks.

Heino elutööks on meie maarahva mineviku talletamine. Tema põllutöömasinate kogu on üks huvitavamaid ja omanäolisemaid Eestis. H. Prost on asutanud muuseumi, kus on üle 400 eksponaadi. Tartumaal Tähtvere vallas sündinud Heino omandas oma esimese hariduse Rahinge Algkoolis. Pärast kooli lõpetamist läks noormees ametit õppima Nõo tisleritööstusesse. Heino Prost meenutab: „Esimese vankriratta tegin valmis 13-aastaselt!" Järgnesid töömeheaastad masinaühistus. Aastatel 1952-1959 kogus Heino Prost masinatarkust Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumis, õpingute ajal viibis ta praktikal mitmes masina-traktorijaamas ehk MTJ-s, nagu neid sedaaegu kutsuti. Pärast kooli lõpetamist asus ta tööle peamehaanikuna Viljandimaal kolhoosis.

Huvi masinate, sealhulgas just vanade masinate vastu tekkis Heino Prostil siis, kui ta noore mehaanikuna nägi korralikku aurumasinat utiili viidamas. „See oli 1954. aastal. Sellest ajast alates hakkasin masinaid koguma. Läksin Tallinnasse ministeeriumisse ja rääkisin seal, et maal käib arutu vanade masinate hävitamine. Palusin luba need säilitada, et tulevastel põlvedel oleks, mida vaadata," rääkis H. Prost. „Loa saingi," muheleb mees. „Nii sai muuseumile alus pandud." Heino Prost saavutas enamatki. Tema diplomitöö pakkus ministeeriumis huvi ning peagi kutsuti noor Prost põllumajandusministeeriumi palgale. „Pidin hakkama kombaine ümber ehitama LääneVirumaal Viru ja Vilde (E. Vilde nimeline) kolhoosis. Minu ametikoha nimetus oli peakonstruktor traktorite ja teraviljakombainide alal." H. Prost lisas: „Kombainid tuli ümber ehitada nii, et viljaseemnest umbrohuseemned kätte saaks." Muuseumi rajamine ei olnud kerge töö, tugev tahe ja pühendumine, teadmiste arendamine ja aja võtmine vahel ka öö arvelt toitsid unistuse elluviimist. Järgmine ametikoht viis Heino Prosti Tartu lennuväljale relvastatud tuletõrjevalvuriks, kus ta töötas 21 aastat. Tuletõrjevalvuri ametikoht andis rohkem vaba aega oma hobiga tegelemiseks. Muuseumi esimesteks eksponaatideks said traktor Deering ning rehepeksumasinad Munktels ja Thermaenius. „Rehepeksumasina Thermaenius sain purukspekstuna prügimäelt. See tuli taastada. Külameeste arvates oli see võimatu tegevus. Ütlesid lausa, et kui selle korda saaksid, hakkab päike solgiämbrist tõusma." Mees vaikib hetke ja ütleb uhkusega: „Aga sain korda. Sain." H. Prosti muuseumi vanim eksponaat on 1756. aastast pärit Karlova mõisa rehepeksumasin. Muuseumi eksponaatide vastu tuntakse siiani suurt huvi. „16 riigist on olnud külastajaid. Demonstratsioonesinemisi on olnud üle saja. Terve Eestimaa olen oma masinatega läbi käinud. Lisaks olen tutvustanud masinaid ka Soomes Porvoos," räägib H. Prost. Heino Prosti suur huvi ja armastus vanade põllutöömasinate otsimise, kogumise ja taastamise vastu ei ole siiani raugenud. Vanad vrakid on tema käe all muutunud taas pilkupüüdvateks originaalmasinateks ikka nii, et meister ise on valmistanud uued puitosad ja taastanud olemasolevad metallosad. Meistrimeest on saatnud töös edu, pühendunult, kogu südamega on mees olnud masinate taastamise eesmärgi juures ja ütles, et vahel näeb masinaid uneski. Mees ei ole nõus loobuma ühestki oma eksponaadist, ega ei eelista üht masinat teisele. „Kõik on ühtviisi armsad," ütleb ta mõtlikult.

Äramärkimist väärib, et lisaks vanavara kogumisele on Heino Prost terve elu olnud ka suur laulu- ja pillimees, kes paljudel pulmapidudel ja üritustel oma lauluhäälel ja pillihelidel on kõlada lasknud. Heino Prosti muuseumi eksponaatide hulgas on paarkümmend traktorit, 30 rehepeksumasinat, lisaks hulk Vanade masinate taastamise meister Heino Prost peab 90-aasta juubelit Heino Prosti jaoks on kõik masinad ühtviisi armsad. See oli 1954. aastal. Sellest ajast alates hakkasin masinaid koguma. kombaine ja järelveetavaid aurukatlaid. Heinol on praegugi mitme masina taastamine pooleli. Kõrgele vanusele vaatamata on mees väsimatu, optimistlik, kogu masinapark on tema suur kirg ja armastus. Suurt rolli on Heino Prost täitnud ka meie filmitööstuses. Tema nõu ja tehnikat on kasutatud filmide "Künnimehe väsimus", "Ajaarvamine ei alga meist", „Puhastus", "Tants aurukatla ümber" ja "Nimed marmortahvlil" tegemisel. Heino Prosti sulest on ilmunud tema tegemisi kajastav raamat „Masinatele pühendatud aastad" (2007). „Käsil on juba ka järgmine raamat," selgitab Heino abikaasa Tiiu, kes pühendunult toetab Heino tegevust pärandihoidjana.

Heino Prosti hobi ja pühendumus on päästnud mitme ajaloolise masina hävingu ja ajahamba puremise käest. Tema loodud ja taastatud ajalooline masinapark on väärikas tagasivaade minevikule. Iga masin kajastab omapärast lugu oma valude ja rõõmudega. Heino Prosti muuseumis on käinud masinapargiga tutvumas koolid, seltskonnad, pered ning ka turistid erinevatest välisriikidest. Selles muuseumis on nähtav aja jälg, milles meie esivanemad on tööd rühkinud suure armastuse ja usuga, et meil saab olema elu parem, kergem ja õnnelikum. Nende masinate lugu räägib paljuski sellest, kuidas me oleme tänasesse heaoluühiskonda jõudnud. Rehepeksumasinat Thermaenius on suviti näha Eestimaa teedel vana traktor Deeringu sabas vuramas. Kui näete, siis teadke, see on Nõo valla väärika meistrimehe Heino Prosti kätetöö. Soovime Heinole tervist ja jaksu, usku ja indu oma tegemistesse. Palju õnne sünnipäevaks, Heino!

 

Kristina Ruder