Hoiatus! Tegemist on huumoriga.

See on nüüd tõesti sündinud lugu. Kui ma väike olin, siis elasid meie külas ainult vanad inimesed. Elasid ja vahepeal käisid poes või isegi posti toomas. Meid, lapsi, oli kokku neli. Mäletan, et käisime marti või kadrit jooksmas igal aastal. Valmistasime isegi ette miskise kava. Võtsin alati aida alt otra kaasa ja asutasime minekule. Ükskord oli pime ja tuuline ning keset põldu vilkusid tuled. Hirmus oli, aga kuna kõik teised olid tüdrukud, siis pidin ma ikkagi näitama, et ma olen vapper. Mis siis, et kohe-kohe oleksin püksid täis teinud. Me nimelt arvasime, et keset põldu on ufo, kuna mina olin palju selle kohta lugenud ka… siis muidugi oli UFO. Ühesõnaga, tüdrukud karjusid, et „ära mine, ära mine" ja ma ei tahtnud minna ka, aga ikka läksin. UFO osutus hoopis elektriliinideks, mis tuulega vastu puid kõikusid ja sädemeid lõid. Vanad inimesed olid ääretult tänulikud, et me tulime. Istusid taburettidel ja plaksutasid, kui tantsisime, hoidsid käsi heldinult, kui laulsime. Mäletan, et kõigil olid ebaühtlased laudpõrandad, pliidi ees oli plekk ja linik telekal. Aknad higistasid ja need olid kleebitud kinni, et tuul läbi ei tuleks. Kes üksi elas, sellel oli pimedam tuba, aga kes mitmekesi, sellel valgem ja ka soojem. Vanad inimesed kutsusid ikka edasi ja ütlesid, et ärgu me muretsegu, jalanõusid ei pea ära võtma. Keskealisemad vaatasid mornima näoga, kui sisse trampisime, porised jäljed järel, ja nende pilku ilmus teatud tühjus kui ma hoolikalt viljaõnne soovides odra mööda põrandat laiali paiskasin. Ma olen ikkagi põllumehe poeg… tean küll, kuidas külvata. Kuna enamus meie küla elanikke olid tuvastamatu vanusega… iidsed lausa meie… noh, ütleme otse välja, tattide jaoks. Nad andsid alati santidele tuvastamata margiga komme ja tunamullusest jõulust üle jäänud shokolaadi, mis väga halli olemisega. Palju saime sibulat, porgandit, hematogeeni ja ühest majast alati portsu apteegitilli. Ükskord saime terve suure karbi rummikomme, aga need võttis ema ära. Niimoodi me siis tatsasime majast majja. Põsed punased ja nina tilkumas, aga selle viimase vastu aitas varrukas. Nüüd olen ma palju vanem. On uued kombed ja meie juurde sante ega ka halloweeni nõidu ei satu. „Komm või pomm!" Aga mulle ei meeldigi valida. Äkki valin valesti.