Sel korral on Nõo valla ajapeegli rubriigi külalisteks kaks meest — Tiit Kubri ja Ahto Reino.

Tiit Kubri on nõokatele tuttav ajast, kui ta Nõo vallavanem ja volikogu esimees oli, aga kindlasti leidub neidki, kes mäletavad teda majandis energeetikuna tegutsemas.

Ahto Reino on tänaseks 29 aastat Nõo Lihatööstuses erinevaid ameteid pidanud, temagi on varem Nõo sovhoosis elektrikuna töötanud.

Aga kas te seda teadsite, et aastatel 1992–1993 tegid need mehed Nõo televisiooni?

Uurimegi asjaosalistelt, kuidas kõik see 30 aastat tagasi toimus.

Kuidas tekkis mõte teha Nõo televisiooni ja mismoodi see võimalikuks sai?

A.: Idee sündis väga vahvalt. Ostsime Tiiduga kahepeale videomaki ja kuna elasime naabruses, siis tõmbasime oma majade vahele kaabli, mis andis võimaluse mõlemas eluruumis samal ajal videod vaadata.

T.: Siit tekkis mõte, et sellisel meetodil saame me teistelegi pilti näidata.

Ahto elas varem pealinnas ja seal oli Soome televisiooni vaatamise võimalus, ta püüdis ka Nõos Soome TVd kätte saada, mis kahjuks ei õnnestunud. Soov Nõo inimesteni SAT-TV tuua aga jäi.

T.: Pöördusime toonase Nõo kolhoosi esimehe Kalju Kruusi poole, kes mõtet toetas ja aitas meil asja käivitada. 20. mail 1990 sõlmisime lepingu, milles kolhoos garanteeris ühe SAT-TV kanali töö ja edaspidi kahe kanali väljaehitamise.

Kolhoos ehitas aluse ja satelliit sai paigaldatud Kivi 4 elamule, soetasime täiendavad seadmed, mis aitasid meil rohkem kanaleid saata.

Tallinnas tegutsev ettevõte Merge rajas seitsme maja vahele satelliitkaablite võrgu, see toimis väga edukalt. Saatja asus minu juures ja töötas põhimõttel, et mida ma edastasin, seda inimesed nägid. See kaabelvõrk andiski võimaluse Nõo TV-d teha.

1995. aastal ehitati välja täiesti uus kaabelvõrk ning suurenes võimalike edastatavate programmide arv üle kahekümne.

Kellel oli võimalus saateid vaadata?

T.: Põhilise vaatajaskonna moodustasid Nõo aleviku seitse kortermaja ja mõned individuaalelamud, kuid aastatega kasvas ka SAT-TV võrguga ühendatud individuaalmajade arv.

A.: Vaatajate ring ulatus vallamajast Liiva tänava lõppu ja natuke veel hargnes ka, kaugemale võimalused ei küündinud, kuid tolle aja kohta oli see suur asi.

Nõo TV oli sedavõrd populaarne, et saateid käidi küladest tuttavate juures Nõos vaatamas.

Pärast saadet panime peale põneva filmi ja siis läksime välja lugema, mitmes aknas valgus on — selliselt tegime vaatajaskonna statistikat. 😊

Kas teenus oli rahaline ja kuidas toimus teenuse eest arveldamine?

T.: Ehitamist toetas küll kolhoos, aga toetajaid oli ka vallaelanike ja ettevõtjate seas, kuid hiljem oli kogu süsteem puhtalt inimeste üleval pidada.

1990. aastal 20. novembril toimunud SAT-TV vaatajate koosolekul moodustati satelliidi juhatus, juhatuse esimees olin mina ja siia kuulus igast majas oma esindaja.

Raamatupidamisdokumentidest võib lugeda, et 1990. aastal olid satelliidi paigaldamise kulud ühe korteri kohta 120 rubla ja hiljem tuli tasuda 2 rubla kuus, v.a pensionärid. Kõik koosolekul osalejad olid nõus põhimõttega, et pensionäridelt maksu ei küsita.

Olemas on vanad materjalid ja täpne arvestus — raamatupidamine oli paigas.

A.: Reklaami tegime ka, neid tellisid ettevõtjad ning siit laekus samuti raha. Üks suuremaid toetajaid oli Silver Hüdsi, kes tegutses Nõo baaris, Haraldi poele tegime reklaami jne.

T.: Oluliseks toetajaks oli meile Andres Tamm, kelle suur roll seisnes selles, et saime näidata seda, mida vaadata sooviti. Võib kahtluseta öelda, et nõu ja jõuga ning oma võimaluste piires toetasid meid tol ajal kõik, nii kolhoos kui eraisikud ja firmad. Ilma abita poleks meie suutnud oma mõtteid teoks teha.

Milline tehnika oli teil saate valmimiseks kasutada?

T.: Aeg oli selline, et ei olnud lihtne videotehnikat kätte saada. Kuid meil olid olemas isiklikud videomakid ja mul õnnestus Rootsist tuua ka videokaamera.

Videomakiga sain ma tuttavaks tänu Peeter Lepiskile ja Jaan Poomile. Jaan Poom oli see mees, kelle abil ma esmakordselt puutusin kokku videokaameraga ja kes mulle videofilmide tegemise pisiku sellega sisse süstis.

Suureks abiks oli võimalus kasutada kultuurimajas asuvat helipulti, nii sai kaasatud alates teisest Nõo TV saatest meie tegemistesse helimehena tollane kultuurinõunik Mati Koonukõrb. Kuna tekstilist osa oli saadetes palju, siis oli muusika roll saate meeleolu kujundamisel vägagi oluline. Muusikat valis Mati vastavalt enda maitsele.

A.: Videokaamerasse käisid väiksed VHS-kassetid ja need tuli ümber lindistada suurtele.

T.: Algul lindistasime väikese kaameraga, et saaks vaatajatele näidata, pidime suuremaga kokku lindistama ja heli veel juurde liitma. Siis ei olnud lisamüra summutamise seadmeid, nii nagu lindistati, nii see tekst ka jäi.

A.: Vaatajaid see ei häirinud, selle aja kohta oli teleka pilt nagu oli.

Saadete alguses võis näha Nõo TV logo, selle kujunduse tegi Tiit arvutiga.

T.: Meil oli vana kassettmakil põhinev väike arvuti, Commodore-64, millega sai tehtud logosid.

Mul oli varasemalt kokkupuude arvutiga olemas, kui Nõo kolhoos ostis 1988. aastal kaks arvutit. Tol korral õpetas mulle arvuti kasutamist Tõravere observatooriumis töötanud astrofüüsik Jaak Sõber, tänu millele ma oskasin ka Commodore-64 kasutada. Logo sündis mõneti juhuslikult, mingi abiprogrammiga sai see tehtud, hiljem sai veel katsetatud tuledega efekte.

Kuidas toimus saadete tegemine ja millest seal räägiti?

A.: Meil oli sobiv tööjaotus, mina olin rohkem operaatorirollis, käisin väljas lugusid kaamerasse püüdmas, ja Tiit toimetas ning intervjueeris. Töötasin siis juba Nõo Lihatööstuses ja tänu tööandja mõistvale suhtumisele sain ma igal ajal sündmuskohale filmima rutata.

Saateid sai filmitud nii sees kui väljas. Viinamärdi järve ääres korraldati talvine autoralli võistlus, sama päeva õhtul oli lumelinna ehitus, kõik sai üles filmitud. Ka Nõo kiriku katuse paigaldamist filmisin, seda kõike näitasime ka saadetes.

T.: Esimeses saates tegime tänavaküsitlust inimeste seas. Ahto intervjueeris inimesi, uurides mida arvatakse Haraldi poest, mis oli tol korral esimesi erapoode Nõos.

A.: Vahel sai filmitud ka enda juures kodus, kuid enamasti filmisime ruumisiseseid stseene Nõo kultuurimajas, kus asus helipult, mille olemasolu andis mugava võimaluse kvaliteetsemat heli teha.

T.: Eesmärk oli tutvustada äsja lagunenud Nõo kolhoosis töötanud inimestele vallavalitsuse tegevust. Toona polnud kolhoosis töötavatel inimestel suurt kokkupuudet vallaga. Kolhoosi varad tulid vallale üle, mistõttu tuli ka inimestel hakata vallaga rohkem suhtlema. See oli üks põhjus, miks me vallavalitsuse tegevust saadetes tutvustasime, et inimesed teaksid, kes on kohalikud juhtivad tegelased.

Saadetes sai kajastatud politseiuudiseid, mida filmisime vallamajas asuvas politseiruumis, aga käisime koos politseiga ka sündmuskohal.

A.: Ühes saates tegime joonistusvõistluse ja näitasime laste tehtud pilte. Pilte oli hindamas žürii, kuhu kuulusid Viivi Kütt ja Mati Koonukõrb. Jagasime ka auhindu, mäletan, et auhinnalaud oli korralik, vildikad olid tol ajal defitsiitne kaup. Saate lõppedes sai samal õhtul auhinnad välja jagatud. Pärast seda saadet hakkasid lapsed meid teretama. (muheleb — LS).

A.: Tegime saatelõike, kus mõlemad korraga eetris olime. Peame oma abikaasasid tänama, kui me kahekesi rääkisime, siis olid tihtipeale kaamerate taga emb-kumb naistest.

T.: Tänud meie abikaasadele mõistva suhtumise ja igakülgse toetuse eest. Nädalalõpud olime me pidevalt ja pikalt kodunt ära ja ega nädala seeski meil perele palju aega ei jäänud.

Mitu saadet tegite, kui pikalt kestis üks saade ja kui sageli olite eetris?

T.: Esimese saate tõime vaatajateni 19. oktoobril 1992. Tegime kokku 12 saadet, mis olid eetris ca iga kahe nädala tagant, detsembrikuus isegi sagedamini, viimane saade oli ilmselt naistepäeval, 08.03.1993.

Saade kestis tavaliselt umbes tund aega ja koosnes erinevatest plokkidest, tegime intervjuusid, kajastasime politseiuudiseid, saatesse kuulus vallavalitsuse info edastamine, oli naljanurk, mõnda infot kajastasime tekstina, ei puudunud ka reklaam, kohalikud (ostu-müügi)kuulutused, eelinfo kultuurimaja või valla sündmustest, tööpakkumised jms.

Kas saates apse ka oli?

A.: Nalja sai kõvasti, kaamera taga olija tegi vahel nägusid, siis ei suutnud kuidagi tõsiseks jääda.

T.: Algus oli kõige raskem, mäletan, et esimese saate ühte minutit filmisime ca kaks tundi, nii naerma ajas ja ei saanud kuidagi võttega hakkama.

A.: 12 tundi tegime saadet, aga teist sama palju võib saate apsudele arvestada.

T.: Ega me neid linte alles ei jätnud, tol ajal ei olnud filmi saada ja lindistasime saatevead üle.

Nõo TV tuntus levis väljapoolegi

A.: Saime ka suures meedias Nõo televisioonile kajastust. Olime ju Lõuna-Eestis esimesed. Käisime Tartu Raadios oma tegemisest rääkimas, toonane maakonna ajaleht Tartumaa tegi meiega intervjuu.

T.: Tartu Raadio looja Vello Lään soovis ise oma silmaga näha ja käis kohapeal vaatamas, et kuidas on võimalik põlveotsas saateid teha.

(Mehed ei mäleta, mis oli põhjuseks Nõo TV lõpetamisel, arvatavasti sai saatuslikuks mitu asjaolu ja ka esimene ind sai mööda. Peale tuli Tartu Televisioon, kus ka Tiit käis abiks saateid tegemas — LS).

Kas meenub veel midagi toredat 30. aasta tagusest ajast?

T.: Meie üks kirg on olnud ka male mängimine, Nõos tegutses oma maletajate seltskond ja sellestki sai saates räägitud.

A.: Nõo vald on tulnud alevite ja alevike Eesti Meistriks males.

T.: Maletajad olid Nõos tasemel ja võistlustel sai sageli käidud. 1992. märtsis võitis Nõo aleviku võistkond Eesti alevite ja alevike võistkondlikud meistrivõistlused kiirmales. Nõod esindasid naistest Saimi Võru ja Endla Tamm, meestest Valvo Võru, Jaan Soonvald, Mart Arst, Tiit Kubri ja Ahto Reino. Eesti meistri tiitel oli meie jaoks tippsaavutus.

Eelnevad võitjad olid kolmel korral olnud Rapla, kahel korral nii Vändra kui Saku.

Tiidu ja Ahto koostöö sai alguse majandis töötades

A.: Energeetikute seltskond tegi igasuguseid vahvaid asju. Käisime Tartu KEK-is uurimas, kas saaksime teha vimpli, kus oleks kõigi töötajate näopildid. Meid ei võetud jutule, aga õnneks kuulis sealne kunstnik meie ideed ja soovis proovida seda mõtet teostada.

T.: Püüdsime teha oma väikeses energeetikute kollektiivis töötajatele erilisi kingitusi, see oli tollel ajal haruldane, et sellise erilise meene saime teha lasta.

Meestel oli veel paljugi põnevat meenutada, kuid kohtumisele olid nad kaasa toonud ka väikese videokokkuvõtte toona eetris olnud saadetest. Oli põnev ja samas ka ärev vaadata tagasi 30 aasta tagusesse aega, selline nostalgiahõnguline ajarännak tekitas uhke tunde tublide tegijate üle, kes said tol ajal hakkama millegi nii erakordsega, kui seda oli kohalik televisioon.

Nõo-TV säilinud videod antakse lähialal üle Nõo Koduloomuuseumile ja juubeliaastal tehakse videodest lühikokkuvõte, mida näitame ka avalikkusele. Usun, et nii mõnigi lehelugeja kogeb äratundmisrõõmu, aga kindlasti on see väärt materjal, saamaks osa Nõo lähiajaloost. Infot selle kohta jagame jooksvalt valla meediakanalite vahendusel.

Nõo valla ajapeeglilugude lõpus oleme esitanud lehelugejatele küsimuse. Sel korral on küsimusi lausa kolm, millest kaks on teile nuputamiseks esitanud meie tänased külalised.

Küsimused:

1. Mis meetodil hävitati eelmise sajandi lõpul majavammist tugevalt kahjustatud vana Nõo koolimaja?

2. Nõo Lihatööstus tähistas 25. mail sünnipäeva. Kui vanaks sai Nõo Lihatööstus?

3. Tänavu möödub 30 aastat, mil kinnitati taasiseseisvunud Nõo valla haldusüksuse õigused. Mis on taasiseseisvunud Nõo valla sünnikuupäev (nimeta päev ja kuu)?

Vastused saata hiljemalt 11. juuliks koos nime ja kontaktiga aadressile vallaleht@nvv.ee või telefoni teel 5191 4119.

Kolm rikkalikku auhinnakomplekti on välja pannud Nõo Lihatööstus, millele lisandub juubeliaasta meene ka vallavalitsuse poolt.