« Tagasi

Kuidas ma rikkaks sain

Olen alati olnud seda meelt, et rikkus ei ole oluline. Ei huvita suured majad, uhked autod ja luksuslik eluviis…

Ja siis… pärast 24. veebruari hakkab tulema — tuleb uksest ja aknast. Mida ma nüüd selle rikkusega teen, kuhu panen?

Esimene mõte — hakkan oma rikkust sorteerima, st iga asi omale kohale. Märkan Nõo valla kodulehel, et Priitahtlik Päästeselts kogub annetusi. Helistan Virgele ja küsin, mis teeme, kas jagame oma lasteaia ja lastevanemate facebookigrupis, et abistame. Muidugi abistame!!! Lasteaia personaliruum muutus lõbusaks laoks, mille igast esemest kiirgas hoolimist — lastepärased hambapastad, beebimähkmed, tekid ja padjad, käterätikud ja küünlad ummistasid meie kööginurga.

Ühel õhtul, kui olime lastega õues, sõitis parklasse üks auto, millest pudenesid välja ema, isa ja hulga lapsi. Igaühel olid kotid ja süled täis asju, mida pidasid vajalikuks tuua. Armas oli vaadata, et ka lapsed olid kaasatud… rikkus muudkui tuleb!!! Olin õnnelik. Kuidas need kastid nüüd Virge autosse saada? Särakrõllide rühma lapsed olid kohe hakkamas. Täistuubitud kastid muutusid ratasteta autodeks — nojah, hea, et uksepiidad alles jäid. Nii suur oli väikeste inimeste tahe aidata. Kõikide abistajate lahkus oli piiritu – Virge peab suurema auto ostma.

Ühel teisipäeval astus rühma uksest sisse väike Poiss, kes ütles kõva ja selge häälega : „Tere". Samal päeval oli meil kunstitegevus — joonistasime kevadlilli, päikest ja helesinist taevast. 4,5-aastase Poisi pildil — päike oli, taevas oli, kuid lilli ei olnud. Lillede asemel oli kaitsevall ja selle taga tank. Ma ei hakanud küsimagi, et miks lilli pole… ma polnud selleks vastuseks valmis. Hakkasime õue minema ja Poiss märkas meie helkurveste, millega meie jalutamas käime, ja küsis: „Kas need on droonide jaoks?" Proovisin siis talle seletada, milleks MEIE neid kasutame. Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles: „Anna Grigorjevna seda ei usuks…" Järgmisel päeval tuli meie rühma tööriietes mees, kes kontrollib suitsuandurite tööd. Hoiatasime Poissi, et kohe kõlab kontrollheli, ja kui see helin tuli, siis nägime me kõik seda hirmunud pilku, mis seletas kõik… Mina jälle kogemuse võrra rikkam. Ühel päeval rääkis Poiss, et kui isa tuleb, siis toob talle telefoni. Mina oma uudishimuga muidugi küsima, et mida ta telefoniga teeks. Vastus: „Kui varjendis elekter ära võetakse, siis saan ju valgust näidata ja helistada emale, kus ma olen…" Ja mina, rumal naine, arvasin, et tahab emale helistada, et kui poest läbi tuleb, siis tooks üllatusmuna. Jälle rikkam…

Kurjam küll, hakkan juba iseendas kahtlema — ehk aitab juba, äkki ma ei taha ikkagi niiiiii rikkaks saada… No kus sa sellega… kui ikka tulema hakkab, siis tuleb. Olen lasknud lastel valel ajal liikumistunniks riided vahetada. Proovin siis vabandada laste ees, et andku andeks, et pidid ilmaaegu riideid vahetama. Poiss paneb mulle käe õlale ja ütleb: „Vaiiike, nitševo, kõigil juhtub. Me kõik unustame… isegi mina vahel unustan!" No eksole!

No ja nüüd ongi häda käes, et kuhu ma selle rikkusega nüüd siis lähen? Kuhu panen? Mõtteid on — peidan raamatulehtede vahele, lasen kilupangega kaevu, kogun sukasäärde, jagan laiali… ohh, ometi üks tark mõte. Peidan kõik selle rikkuse oma südamekujulisse kassasse ja võtan igal hommikul selle tööle kaasa… ei, ei… igale poole võtan kaasa ja kui raatsin, siis jagan… Raatsin ikka, sest see tänutunne, mille vastu saan nii lastelt kui täiskasvanutelt, on nii siiras, et otsin välja sellegi rikkuse, mis sukasäärde on kogutud. Ja jagan ja jagan, sest teised ju ka jagavad.

Jah, mina olen saanud rikkaks, aga pean mainima, et ega rikkaks saamine ei tule lihtsalt. Higi valanud ei ole, kuid pisaraid küll ja küll… Suur tänu Poisile ja suur tänu teile kõigile, kes te olete aidanud minul rikkaks saada. Nii palju märkamist, jagamist, abistamist, hoolimist, abivalmidust, lahkust, sõbralikkust, tänutunnet, lohutust, andestamist, mõistmist ja armastust on muutunud nähtavaks ja seda tänu teile, kallid inimesed, kes olete jaganud ja aidanud jagada. Jagage jätkuvalt, mis teil on, sest meil võib küll suur südamekujuline kassa olla, kuid ega sinna ikka kõik ka ära mahu…

 

Nõo lasteaia õpetaja Vaike

Tartumaa Aasta Ema 2018