« Tagasi

Lõunas, suvel ja autoga.

Lõunasse?! Suvel, palavaga ja autoga?!

No ei, sellist reisi meie küll ette ei võta. Nii mõtlesime aastaid, kuni käesoleva aasta maikuuni.

Et kõik avatult ära rääkida, tuleb alustada algusest.

Kümme aastat tagasi külastasime Hollandis rahvusvahelist aiandusnäitust Floriade 2012.

See on eriline näitus, sest toimub vaid korra kümne aasta jooksul. Üle saja riigi esitlevad oma kultuuri, taimi, lilli ja kohalikke uuendusi.

Teiste riikide esinduste kõrval oli meil suur rõõm kohtuda ka Eesti paviljoni inimestega. Päev möödus märkamatult, aga pingutustest hoolimata meil kõiki väljapanekuid külastada ei õnnestunud. Tulevikureis sai kohe paika, 2022. aastal tuleme näitusele tagasi. Kuna näitus on avatud aprillist oktoobrini, siis oli selge, et küll me suve jooksul sobiva aja ikka leiame.

Mõeldud niimoodi sai, aga tehtud mitte, sest mida lähemale mineku aeg kätte jõudis, seda väiksemaks jäi vaimustus reisist. Oleme niipalju kordi juba sõitnud läbi Poola ja Saksamaa, et mõte uuest taolisest reisist ei toonud enam sära silmadesse.

Mais 2022 tekkis uus plaan, lähme reisile hoopis Balkani riikidesse ja Kreekasse. Reis palavasse lõunasse, mida pidasime siiani võimatuks, ei tundunudki ühel hetkel enam nii ebareaalsena.

Internetist saime Albaania ja endise Jugoslaavia riikide kohta nii mõndagi ette teada. Näiteks tuleks arvestada, et mägiteed võivad isegi suvel olla raskesti läbitavad või ohtlikud. Lisaks on teada, et sealkandis on kergemad maavärinad üpris tavalised ja võib esineda üleujutusi.

Kuna mõned meie planeeritud reisi riigid ei ole Euroopa Liidu liikmed, siis võtsime kaasa nii passid kui rahvusvahelised juhiload. Tagantjärgi saab öelda, et meie käest ei küsitud rahvusvahelisi lubasid mitte kordagi. Politseid nägime reisi jooksul sadu kordi, vahel peaaegu igal tänavanurgal, aga meid peatati terve reisi jooksul ainult ühel korral, Montenegro mägedes. Kas oli see sellest, et Maire oli roolis, aga politseinikult põgus pilk paarile dokumendile ja meid lasti kohe edasi sõita.

 

Miks Kreekasse? Mitmel põhjusel. Kreeka kesk-põhjaosas on kaunis vaatamisväärsus Meteora, mille valisime reisi kaugeimaks punktiks. Enne Kreekasse jõudmist tuleb läbida mitmeid Balkani riike, kuhu meie polnud varasematel reisidel sattunud. Ja eks me mõtlesime ka reisi majanduslikule küljele. Pikal autoreisil kulub kütust rohkesti ja oli ette teada, et kõige kallim bensiin on Eestis, mida kaugemale lõunasse, seda reeglina odavam.

 

Meteora on Kreeka suurim arheoloogiline ala oma pindala poolest ja UNESCO nimistus 1989. aastast. Suur hiiglaslike kaljusammaste kompleks koos kuue (restaureeritud) kloostriga, mis on ehitatud liivakivist kaljudele sajandeid tagasi, loob tõeliselt sürrealistliku maastiku, mida pole kusagil mujal maailmas. Sõna 'meteora' tähendab 'õhus hõljumist', mis näitab kui teispoolsused need tunduvad.  Meie külastasime kahte kloostrit. Rohkem me kuuma ilma (+35 kraadi) tõttu ei suutnud. Tuli ronida mägedest üles ja alla, lisaks tõusud ja laskumised treppidest. Meteora oli Poolast lõuna poole jäävates riikides ainuke koht, kus kohtasime kahte eestlast. 

Ja miks minna otse Kreekasse kui saab ringiga. Meil ju siiani külastamata Itaalias asuv pisike riigike San Marino, vaja ka sealt läbi käia. Enne sinnajõudmist veetsime paar kena päeva Sloveenias. Matkasime Vintgari kurus, mis on tõeline looduse meistriteos ja Sloveenia suurimaid vaatamisväärsusi. Imetlesime kirikut, mis asetseb keset Bledi järve ja Skocjani koopaid. Õhtul öömaja juurde jõudes üllatas peremees meid küsimusega „did you see the little bird?" Esimese hooga tekkis segadus, et mis linnukest peremees võiks mõelda. Järgmisel hetkel kutsus ta meid kaasa ja näitas telefoniposti, mille otsas oli toonekure pesa ja pesas pisike kurepojake.

San Marinosse saab sõita mööda Itaalia tasulist kiirteed või mereäärset mittetasulist teed mööda. Valisime seekord teise variandi ja nautisime rahulikku sõitu looduskaunil maastikul. Tavaliselt me sõitsime kiirteid mööda ja kuna paljudes reisi jooksul läbitud riikides on kiirteemaksud kohustuslikud, siis maksime maksud ja ostsime vajalikud vinjetid juba eelnevalt internetist ära. Kuna vinjetid on internetis müügil mitme firma poolt, siis tasub neid üle vaadata, mõnel on hind soolasema juurdehindlusega.

San Marino on huvitava riigikorraldusega riik, neil puudub põhiseadus ja riigipeaks on kaks samaegselt ametisse määratavat kaptenregenti, kes on ametis 6 kuud. Meie jõudsime koos meeletu hulga teiste turistidega külastada Guaita kindlust, mis oli omamoodi vaatamisväärsus ja kust avanes kaunis vaade allolevale linnale.

Kui varasemalt oleme Veneetsiast ainult mööda sõitnud, siis nüüd saame öelda, et 'tehtud', ka Veneetsia oleme ära näinud. Auto parkisime öömaja juurde ja saarele sõitsime bussiga, ühe otsa pilet 1.50, tundus hea lahendus, mida kasutada. Bussisõit oli ainus kord, kus meil tekkis reisil probleem koroonamaski puudumise pärast. Õnneks polnud meie ainukesed, just meie kõrval istus maskideta Itaalia paar. Üks vanaproua oli maskide puudumisest väga häiritud ja tuli meie kõrval olevat paari noomima. Meie pääsesime seetõttu kergelt, aga paar jäi samuti suht rahulikuks ning tõelist lõunamaist temperamenti vaidlevad osapooled üles ei näidanud.

Horvaatias oleme me varemgi käinud, aga palju on veel avastamata. Seekord kuulasime Zadari linnas mereorelit ja uudistasime imeilusat ning võimast Krõki silda.

Bosnia ja Hertsegoviinas on Mostari linn, kus on korda tehtud üks väga vana ja ilus sild, mida käiakse imetlemas. Seda tegime meiegi, eriti kuna meil on kodus kokkupandud puslepilt samast sillast.

Kui meie reis üldiselt sujus viperusteta, siis ainus tõrvatilk sattus meie teele just Mostaris. Nimelt olime me ära unustanud, et Bosnia ja Hertsegoviina ei asu Euroopa Liidus ja telefoniteenuste osas rakenduvad erihinnad. Juba pisikene interneti kasutus maksab seal pöörast hinda. Õnneks lahenes meie eksitus suht soodsalt ja edaspidi olime telefonide kasutusega tähelepanelikud.

Montenegrost läbi sõites nautisime võimsaid mägesid, kitsaid mägiteid ja kaunist mereranda. Huvitav oli Kotori linna vanalinn ja kindlus.

Albaanias ööbisime kaunis külakeses nimega Lin, mille kohta on öeldud, et riigi kaguosa avastamisel on selle nägemine kohustuslik. Maaliline Lini küla asub väikesel poolsaarel Ohridi järve läänekaldal. Kaunis järv, mis eraldab Albaaniat naaberriigist Põhja-Makedooniast. Külake on eriliselt kitsaste tänavatega. Algul tundus, et tänav on ühesuunaline, aga ei sugugi. Vastu sõitis auto, kellest ohutult möödumiseks tuli otsida laiemat kohta, seisma jääda ja auto küljepeeglid kokku klappida.

Järgmisel päeval tegime autoga pika ringi ümber järve ja käisime Põhja-Makedoonias. Galicica looduspargis oli tasuline mägitee ja üleval kena vaade kahele järvele. Mägiteedel võtavad inimesed sageli endale joogivett mägiallikatest suurte kanistritega. Maire läks samuti pika järjekorra lõppu pisikese pooleliitrise pudeliga. Naeratati ja lasti sõbralikult vahele ning tõenäoliselt imestati, et nii väike veesoov on.

Mis puudutab riigipiiride ületamist, siis see toimus kiiremini kui olime arvanud. Euroopa Liidu riikide vahel piirikontroll üldiselt puudus, aga ka EL välistesse riikidesse saime kiiresti ja kergesti sisse. Albaania piiril oli vahejuhtum, kus piirivalvur pidas just meie auto kinni, teised autod laskis ta läbi. Me ei jõudnud kuigi pikalt mõelda, et mis see võiks olla, mis piirivalvuri huvi äratas, kui selgus, et piirivalvur tahtis meiega lihtsalt vestelda. Ta nägi, et oleme Eestist ja temal olevat keegi tuttav Tallinnas, kellega ta koos olevat mingitel õppustel olnud.

Kõige aeganõudvam piirikontroll oli Bulgaaria-Serbia piiril. Justkui kolmkümmend aastat tagasi. Edasi-tagasi võttis piiri ületamine meil ligemale kolm tundi aega. Bulgaaria ja Eesti on mõlemad EL-s, aga imelikul kombel oli just Bulgaariasse sisenemisel kõige tõsisem dokumentide kontroll, sooviti näha isegi juhiluba, mitte küll rahvusvahelist, aga tavalist. Üheski teises piiripunktis seda ei küsitud.

Bulgaaria kodumajutuses nimega Princess tähistasime oma 43. pulma-aastapäeva. Võõrustajad valmistasid meile korraliku prae ning kaunistasid söögilaua. Kohale jõudes selgus huvitav fakt, et me olime nende viimased külastajad enne kohe algavat hoone suuremat ümberehitust. Nagu nad ütlesid, me olevat tulnud reisile väga ebasobival ajal, olime külas juulikuu alguses, mille kohta nad arvasid, et need on kõige kuumemad paar nädalat üldse. Meie seda ette ei teadnud, aga olime sooja juba tunda saanud küll. Samas tagantjärgi ei ütleks, et kuumus meid üleliia mõjutanud oleks. Leidsime piisavalt kosutust nii konditsioneeriga autost kui puudevilust. Ega asjata räägita, et kuumus lõunamaal ei ole nii raskesti talutav kui põhjamaal. Pererahva soovituse järgi külastasime järgmisel päeval läheduses asuvat selgeltnägija Vanga keskust. Järgnevateks objektideks olid võimas Rila klooster ja Tsarevets Fortress. Kui Gabrovo huumori ja satiiri majas kuuldi, et me oleme Eestist, siis kingiti meile Gabrovo naljade kogumik.

Kõikjal mägede vahel laiusid lõputud kollased päevalilleväljad ja maisipõllud. Hästi palju oli igal pool rododendroneid. Neid kasutati isegi kiirteel hekina. Samuti õitsesid roosid ja pelargoonid ning lillede värvidemäng oli võrratu.

Rumeeniasse sõitsime üle Doonau uhke silla. Külastasime imeilusat Pelesi lossi Sinaias ja Dracula lossi Branis. Sibiu vabaõhumuuseumis Astra oli meie külastuspäeval rahvuspäev koos käsitöölaada, laulu, tantsu ja toitudega. Olime õigel ajal õiges kohas ja nautisime täiega.

Turda Soolakaevandusmuuseum pani meie jõuvarud tõeliselt proovile. Maa alla laskumiseks oli valida lifti ja treppide vahel. Meie valisime trepid. Laskusime kõigepealt 13 korrust ja sattusime keskmisele tasandile, mis nägi välja suure mänguväljaku moodi. Ja nii oligi, seal oli võimalus einestada, mängida sportmänge ja sõita vaaterattal. Kui olime ümbritsevat hiiglaslikku soolakoobast küllalt imetlenud, siis laskusime veel 13 korrust ning jõudsime alumisele tasandile, kus saime soolajärvel paadiga sõita. Maa peale tagasitulek (26 korrust) tundus algul raskem kui tegelikult oli. Ümbritsev soolane õhk oli haruldaselt toetav, oli kerge hingata ning treppidest ronida.

Rumeenia-Ungari piiripunktis pälvisime jälle piirivalvuri tähelepanu, aga seekord polnud meie ainukesed. Kõik sõiduautod vaadati üle ning kõigil paluti avada pagasiruum. Ilmselt kontrolliti, et ega meil kedagi kontvõõrast kaasas pole.

Ujuda ja end vette kasta saime ööbimiskohtades, aga eriti meeltmööda oli mõnulemine soojades termaalbasseinides Rumeenias, Ungaris ning Poolas. Põhiliseks suhtluskeeleks oli inglise keel ja mõnes kohas vene keel. Reeglina kohalikud inimesed võõrkeeli ei rääkinud, aga teenindajad oskasid päris hästi. Kui sõnadest tuli puudus, siis võtsime appi kehakeele ja juttu jätkus kauemaks.

Kõikjal saatis meid soe päike ja kohtasime sõbralikke inimesi nii kodumajutustes, hotellides, toidukohtades, kauplustes, liikluses. 31 reisipäeva möödusid nagu panoraamkinos lillelist ja mägederohket loodusfilmi vaadates. Selle ajaga läbisime 9200 km ja 20 erinevat maad.

See oli parim ja seni meie kõige pikem puhkus ratastel!

Reisisellid Maire ja Tiit Kubri