Enno Ruusalepp on olnud Nõo Vallavolikogu liige 20 aastat, millest kahes koosseisus oli ta volikogu esimees. Uurisimegi, mida eredat on pikaajalisel volikogujuhil sellest ajast meelde jäänud.

„Toona oli vallavolikogu koosseisus 13 liiget. Volikokku kandideerisin valimisliidus ja olin n-ö Tõravere piirkonna kandidaat. Volikogu esimeheks saamist otseselt ei mäleta, aga oma sõnavõtus rõhusin asjaolule, et mul ei ole vallas mingeid huvisid — ma ei oma maad, ei tegele äriga ja töötan riigiasutuses (Tartu Observatooriumis — LS), mistõttu saan erapooletult asjadesse suhtuda.

Olin kolhoosi reorganiseerimise komisjoni esimees ning meie töö oli jagada välja osakuid. Ega see meeldiv olnud, inimeste rahulolematust ja pahameelt sai tunda kõvasti. Majandi varad tuli jagada õigustatud subjektide vahel nii võrdselt, kui see üldse võimalik oli. Hiljem moodustati ettevõte „ME Nõo Vara", kus kolhoosi varad olid ajutiselt arvel ja mida juhtis Väino Illing.

1996. aastal sai Nõo vald oma sümboolika

27. mai 1996 kinnitati Nõo valla lipp ja vapp. Samal ajal toimusid ka Nõo valla päevad, mis olid pühendatud Nõo valla taasloomise viiendale aastapäevale.

Sümboolika kujundamisel sai määravaks ajaloolisuse rõhutamine, mistõttu on Nõo kihelkonna kiriku torn meie lippu ja vappi ehtimas. Mina sain ka oma idee anda, ja kunstniku nägemuse järgi lisati kirikutorni kahele poolele sümmeetriliselt kaks kaheksanurkset tähte.

Lipu õnnistamine toimus Nõo Püha Laurentsiuse kirikus toonase õpetaja Harald Tammuri poolt. On selgelt meeles, kuidas me läksime läbi Nõo aleviku vallamaja juurest kirikusse, hoides lipu neljast nurgast, rahvas kogunes tee äärde seda vaatama ja kaasa elama. Õnnistatud lipp heisati vallamaja ees lipumasti ja muruplatsil esinesid rahvatantsijad. Tähtsa sündmuse puhul olid meil külas inimesed sõprusomavalitsusest Soomest.

Taasiseseisvunud valla algaastatel oli läbikäimine kahe Soome omavalitsusega, Viitasaari ja Liminka vallaga. Külas sai käidud vastastikku ja mitmete erinevate sihtgruppidega. Käisid ka sotsiaalvaldkonna inimesed sealse hoolekandepoolega tutvumas. Tol ajal olime meie alles vabariiki üles ehitamas ja välisriigi hoolekandeteenuste pakutavad võimalused tundusid suisa uskumatud.

Soomes oli sotsiaalvaldkonna areng tasemel, haiglate ümber asusid majad inimestele, kellel oli sage arstiabi vajadus, ca kilomeetri raadiuses olid elupaigad neil, kes veel iseseisvalt elamisega kuidagi hakkama said, aga vajasid järelevalvet, toitlustamist jm abistavaid teenuseid.

Häid praktikaid sai kaasa võetud ka kohaliku sotsiaalvaldkonna arengusse. Nõo päevakeskuse rajamise idee tekkis sotsiaalosakonna juhatajal Ene Mölteril ühel sellisel külastuskäigul Soome.

Tutvusime ka sealse vallavalitsuse töö ja asutuste tegevustega.

Mul õnnestus külas käia Liminka vallavolikogu esimehe kodus. Oli kokkusattumus, et meie mõlema pojad õppisid parajasti Inglismaal. Volikogu esimehe perel oli viljakasvatus talu, mind hämmastas see, et isegi oma pere jaoks ei kasvatatud talus köögivilja, ainult viljapõllud ja traktorid, ei mittemingisugust potipõllundust.

Soome oli siis juba Euroopa Liidu liige, neil olid ka Euroopa toetused, põllumajandus oli heal areneval järjel.

Soomest saime humanitaarabi ja meile saadeti ka päästeauto, mis oli Tõraveres tegutsevate päästjate kasutada. 90ndatel tegutses Nõo vallas päästeteenistus, mille pealik oli August Pakk.

Nõo vallamajas olid kontorid Maapangal ja Hoiupangal, raha käisime ikka pangast välja võtmas, ei olnud siis veel sellist tehnilist imet nagu sularahaautomaat.

Vallamajas olid ruumid paljudel ettevõtetel, mis majandi reorganiseerimise järel tekkisid, vallal ei olnud nii palju ruume vaja ja vabad kabinetid renditi välja.

Nõo lasteaia majja mahtus tegutsema Haraldi pood ja teisele korrusele raamatukogu. Kuna laste arv järjest kasvas, siis koliti raamatukogu vallamajja, samuti lahkus sealt pood.

1997. aastal tegelesime Nõo valla arengukavaga. Tegemist oli pärast taasiseseisvumist esimese arengukavaga, kus hakkasime põhjalikult arutlema oma tugevuste ja nõrkuste üle. Kaasatud sai asjast huvitatud vallaelanikke, ühiselt seati eesmärke ja lepiti kokku olulisemad tegevused lähimateks aastateks.

 

Tuulemäe prügila, kas jah või ei?

2000. aastatel planeerisime Laguja küla alale rajada Tuulemäe jäätmekeskuse, ent see jäi kohalike elanike vastuseisu tõttu rajamata. Laguja rahvas seisis selle eest, et prügila nende kodude lähedusse ei tuleks, argumente prügila rajamise vastu oli mitmeid, kohalik kogukond korraldas vallamaja ees isegi piketi. Laguja küla elanikud kaebasid kohtusse planeeringu, mis nende küla taha regionaalprügila kavandas ning saavutasid Riigikohtus võidu ja prügila jäi rajamata.

Aga Nõo vald lõikas sellest ka kasu, protsessi algatamine tõi valda riigipoolse toetuse, millega saime sulgeda nõukaaegse prügimäe ja likvideerida õlijärve.

Välja tahan tuua ka Luke pargi taastamise, mille eest seisis tol ajal vallas keskkonnaosakonna juhataja ametit täitnud Gea Järvela. Tema jõulisel eestvedamisel sai korda tehtud esimene tiik ja sealt hakkas Luke mõisa areng liikuma, siis tuli juba kärnerimaja taastamine ja täna on Luke mõisapark üks külastatavamatest paikadest Nõo vallas.

Samuti Gea Järvela eestvõttel hakkas kasvama panus keskkonda, käivitati prügimajanduse korraldamine, tekkisid loodusesse matkarajad, kujunes loodusturismi pakkuv asutus VVV SA.

 

Nõo Veskijärve rajamisega täitus unistus

Minu unistus oli vallamajataguse paisjärve rajamine. Kolhoos oli alustanud kunagise järve taastamist, aga see jäi pooleli. Praeguse Nõo Veskijärve kohal oli suur turbaaun, mille kõrvalt jooksis läbi Nõo oja. Maareformi käigus taotles järve ja raudtee vahelisel alal oma maad tagasi endine omanik, nii saigi tehtud mitu asja korraga — tehti maatagastus, rajati järv ja vald ehitas juurdepääsutee. Tundus uskumatu, et keegi soovib raudtee äärde elamist rajada, kuid täna on seal mainekas elamupiirkond.

Kui Nõo Veskijärv valmis sai, siis ütlesin volikogus, et minul enam unistusi Nõo vallaga seoses ei ole, ja volikogusse ma rohkem ei kandideerinud, täis oli ka saanud 20 aastat volikogu tegemistes kaasa lüüa."

Küsis: Liia Sirel

Enno Ruusalepp oli Nõo vallavolikogu liige järjepidevalt alates detsembrist 1989 kuni oktoobrini 2009 ja vallavolikogu esimees kahes koosseisus, ajavahemikul 26.10.1993–17.10.1999.