19.-27. augustil toimus Brasiilias Rio De Janeiros Rahvusvahelise Koolispordi Föderatsiooni (ISF) U15 vanuseklassi gümnasiaad, mis on üks suurimaid koolinoortele mõeldud rahvusvahelisi multispordiüritusi. Eestist sõitis võistlustele 66-liikmeline koondis, sealhulgas 51 sportlast 30-st erinevast koolist.

Võistlus toimus 2016. aasta olümpiapargis ja selle ümbruses. Kokku oli 18 võistlusalal esindatud 48 riiki rohkem kui 2100 osavõtjaga. Eesti oli esindatud kergejõustikus, ujumises ning 3x3 korvpallis.

Minule pakuti Eesti Kergejõustikuliidu eelmise hooaja edetabeli alusel osalemisvõimalust kuulitõukes, kettaheites ja odaviskes. Kuna iga sportlane sai osaleda ainult kahel alal, pidin tegema valiku ning otsustasin kuulitõukest seekord loobuda. Tagant järgi saan öelda, et vaadates vahetult võistlustele eelnenud vormi ja tulemusi, siis oli valik igati õige.   

Reis algas 17. augustil Tartust. Seejärel lendasime marsuudil Tallinn-Istambul-Sao Paolo-Rio de Janeiro. Kokku kulus kohale jõudmiseks 3 päeva. Rio de Janeiros tervitas meid kohati 40-kraadine troopiline kuumus, võõras keskkond ja huvitav kultuur. Sportlased olid majutatud suurtesse hotellidesse, kust bussisõit staadionile kestis tund aega.

Vahetult enne odaviskevõistlust juhtus mul ka väike äpardus – nimelt tõmbasin ma viimasel soojendustreeningul oma odaviske naelikul ühe metallist kinnituse katki. Parandada ei olnud seda staadionil millegagi, samas lahtise naelikuga visates on oht, et jalanõu lihtsalt jalast lendab või hullemal juhul koperdan ja vigastan hoojooksul jalga. Seega tuli lahendus kiiresti kohapealt leida – võtsin uutelt mehhiklastest sõpradelt meenete vahetusena saadud riidest käepaela ja sidusin selle viiekordse sõlmega purunenud kinnituse asemele. Proovikatset ma hoojooksuga teha ei julgenud – tegin ühe viske kohapealt.

Vaatamata sellele sekeldusele või hoopis tänu sellele, õnnestus odavise väga hästi. Viimasel katsel lendas oda koguni nii kaugele, et viskasin oma isikliku rekordi lähedase ja hooaja parima tulemuse, millega sain 4. koha. Kettaheitele võib anda hindeks "4" – tulemus oli ootuspärane, aga 5. koht üllatas meeldivalt.  

Osalejatele oli kogu võistluse perioodi vältel korraldatud erinevad tutvumis- ja kultuuriõhtud. Iga riik sai võimaluse ennast tutvustada – meie laulsime ja tantsisime rahvarõivastes Jooksupolkat. Samuti vahetati meeneid, särke ja kontakte. Kahel ettenähtud vabal päeval käisime ekskursioonidel ja elasime teistele eestlastele kaasa. Kuigi koduigatsus oli suur, oli kogu üritus siiski tore ja aeg lõbusalt sisustatud.  

See oli minu jaoks esimene nii suur rahvusvaheline võistlus ja andis tohutult vajalikke kogemusi. Esimest korda võistlesin kodust nii kaugel, ilma treeneri ja vanemateta. Vähem tähtsaks ei pea ma aga ka kohapeal leitud sõpru ja tuttavaid, palju uusi kontakte ja toredaid mälestusi.

Sellest sügisest õpin ma Tallinnas Audentese Spordigümnaasiumi 10. klassis. Elamine kodust kaugel ei ole lihtne, kuid õpilaskodus on meil rohkem aega üksteisega tutvuda ja seetõttu olen lühikese ajaga leidnud juba mitu klassitäit imetoredaid sõpru. Koormus on koolis muidugi tohutu – kellelegi ei teha allahindlusi õppetöös, ole sa Eesti koondises, hooaja edetabeli liider või eesti rekordi omanik – õpetaja hindab ikka ainult teadmisi oma õppeaines. Lisaks on tunniplaanis igapäevaselt kaks 2-2,5-tunnist treeningut.

Aga ma üldse ei kurda. Üks minu suurtest unistustest on täitunud. Iga päev õpin midagi uut, arenen inimese ja sportlasena – ma olen seal, kuhu ma kuulun. Ja kindlasti on suur roll selles ka Brasiilias toimunud võistlustel.

Seetõttu tahangi tänada neid, kelle abi ja toeta ei oleks see kõik võimalik olnud. Ma olen väga tänulik Nõo vallale, kes toetas mind Brasiiliasse sõitmiseks vajalike vahenditega. Samuti tänan meie oma Nõo valla ettevõtet, Järiste Veinitalu, kes andis oma panuse minu unistusele lähemale jõudmiseks. Soovitan väga minna suvel nende imemaitsvaid pitsasid sööma.

Tänan oma treener Margitit, kelle lõbusad trennid ja toetus on pannud mind kergejõustikku armastama. Ta on parim treener ja kui keegi soovib kergejõustiku treeningutega alustada, siis soovitan Tartu Kalevi treeneri Margit Aidla trenne Elvas! Tänan oma armsat viimast põhikooli klassijuhatajat Gerlit Odruskit. Aitäh, Gerli, sina oledki see õpetaja, kelle kohta Lev Tolstoi on öelnud, et "kui õpetaja kätkeb eneses armastuse nii aine kui ka õpilase vastu, siis on ta täiuslik õpetaja". Samuti olen tänulik oma vanematele, kes on mulle alati 100% toeks ja tuletavad meelde, et ära iial ütle iial, sest piirid, nagu ka hirmud, on sageli vaid illusioonid.